Mõtisklused

Võta ette mõni klahvpill ja peast "Aisakella" jõululaul. Vasak käsi mängigu seal võimalikult lihtsa rütmiga puhast kõlmkõla (duurid C, G ja F). Parem käsi peaks mängima meloodiat, mis algab kolmandalt astmelt, ehk E-noodist. Nüüd mängigi sedasama aisakella laulu, aga nii, et koos "päris" meloodiaga ka samaaegselt pool tooni allpool olevat nooti. Nii omandab jubedalt ärakulunud jõululaul hoopis uuema ja naljakama kõla, ja tänu sellele pooletoonisele kooskõlale.

See väike totrus kuulus selle vähese hulka, mis hr Helilaid mulle omal ajal õpetas, ja omakorda veel nende asjade hulka, mida Haapsalu Lastemuusikakooli programm tegelikult sugugi ette ei näinud. Seal ma teamaga tutvusingi. Ametlikult jõudis ta mulle ainult ühe aasta üht suhteliselt kõrvalist ainet õpetada, milleks oli harmooniaseade või midagi taolist. Muusikateooria, ühesõnaga. Rohkem ei jõudnud, sest siis sai muusikakool minu jaoks lihtsalt läbi. Lõpueksamid jne. Aga kuna minu erialaks oli pill, mis mängib korraga ainult ühte häält, oli vaja ka kontsertmeistrit, ehk seda, kes klaveril saadab, kui on kontserdid ja arvestused. Selleks oli umbes neljandast klassist alates Helilaid, kes meeldis mulle juba algusest peale oma muheda ja rõõmsa oleku tõttu. Kui erialaõpetaja viimastes proovides enne mõnda arvestust-kontserti minust viimast interpretatsiooni välja pigistas, klimberdas Helilaid samal ajal ikka mingeid teisi laule ajaviiteks. Kõige rohkem vast seda sama "Aisakella", mis mind alguses korduvalt niimoodi naerma ajas, et ma ise ei suutnud kohe pilli mängida. Ja see "klimberdamine" oli ka klimberdamine vaid jutumärkides - ülikeerulisi harmooniakäike mistahes helistikus mängis ta pooleldi ükskõiksusega ja nii "muuseas". Ta kippus ka pidevalt improviseerima ja seetõttu oli ta mees, kes suutis stiilselt ka mõne Bachi, Tšaikovski või Hatšaturjani süvamuusika pala lõbusas bluusilikus harmoonias lõpetada.
Harmooniatunnid venisid minul alati pikemaks, kui teistel. Mitte, et ma oleks vilets õpilane olnud, vaid et me laskusime alati suhtkoht sügavatesse vestlustesse tehnika, muusikainstrumentide ja nõukaaja teemadel. Mõnikord sai ka muusikast räägitud, aga seda ülivähe. Ja ikka jõudsin ma koju siis, kui tund kella järgi alles lõppema pidi. Jaan lasi lihtsalt alati varem minema. "Tehke oma asi ära, siis võite leebet tõmmata."
Ta toetas ka mu tehnikakollektsiooni paari väärtusliku isendi võrra. Kõige pullim oli see algeline lindikajamasin (tape delay echo), mis tema enda klassi kuskilt tolmusest nurgast välja tuli.
See elektriorel, mida ma alati tahtsin, jäigi saamata.

Teade su minekust tuli üsna ootamatult, laupäevasel päeval. Ma ei olnud kordagi selle peale mõelnud ega süvenenud, et su haigus võib olla liiga kaugel, et saaks täiesti terveks ravida. Ma ei tea, palju sa ise selle jaoks ära tegid. Tean küll, et üksjagu sulle meeldis suitsetada. Oli see harjumus selles süüdi või jätsid sa hiljem hoopis maha - ka ei tea.
Kuid tean, et ma pole ainuke kunagine õpilane või tuttav, kellele sa endast sooja ja rõõmsa mälestuse jätsid. Justnimelt tuttav, sest sul vist ei olnudki õpilasi - kõik olid nigu tuttavad või sõbrad, keda sa võtsid alati oma muheda olekuga vastu, kui nad tundi tulid.
Kõige väärtuslikumad asjad, mis sa mulle andsid, olidki algteadmised harmoonia seadmise kohta, kui vaadata kooli külje pealt.
Ja sellel teisel küljel, mida ametlik programm ette ei näinud, õpetasid sa mulle, et ilma sõnadeta, ehk muusika keeles, saab ka nalja teha!

Kõike head seal teiselpool!

In memoriam
J a a n H e l i l a i d

See pilt on tehtud vahetult pärast mu MK lõpuaktust. Paremat pilti ei õnnestunud leida :)

Haapsalu Big Band - Corcovado (2004)
See sai salvestatud 2004. aasta kontsertlindistuse ajal Haapsalu Kultuurikeskuses. Valisin selle loo, sest siin on ta soolo enam-vähem kuulda. Helirežii ei olnud üldiselt kuigi hea, kuigi tehnikud tulid suisa Eesti Raadiost.