Tänase päevaga kulmineerus mulle tõestus, et ma ei suuda enam endale võetud kohustustega hakkama saada. Viimased paar nädalat on olnud nii jubedalt toimetusi täis, et... Täna ma vist põlesin läbi :(.
Pidevalt pannakse mind mind fakti ette, et nii-ja-niisugune üritus või töö on tulemas ja ilma minuta kohe kuidagi hakkama ei saada. Ja nii tuleb üks ja teine telefonikõne. Samal ajal on veel ka kool ja kaks ametlikku töökohta.
Täna kukkus nii välja, et ma ei suutnudki oma valikseminari referaati ära saata, kuigi just täna oli nö. final deadline. Olin lubanud selle enne kella 17-t ära saata. Aga siis tuli kindlasti minna veel bändiproovi, kuna mõne päeva pärast on kontsert. Ma ütlesin, et tehke ilma minuta, põhiline mure on ju bassimehe mängu pärast, minul on minu osad selged. Siis aga öeldi, et meie soolokitarrist ei ole nõus proovi tegema, kui mind ei ole. Vot niisugune hea näide siis. Eks ma läksin. Leppisime küll kokku, et teeme lühidalt. Tegelikult tegimegi. Kuid koju jõudsin kella poole kümne paiku. Vaatasin, et pole mõtet lõpuni teha, hinne on kukkunud.
Nüüd istun elutoa põrandal oma 50-aastase maki ees, limpsin õhtusest perega koosistumisest järgi jäänud veini põhja ja kuulan ülivanu armastuslaule. Ja üritan selgusele jõuda, mida iseendast üldse arvata. Pole masendav. Aga pole ka kaugeltki mitte hea olla. Tunnen, et seekord ei saanud enda tõestamisega hakkama... :-|.
Mul tuleb meelde, et täpselt aasta tagasi oli midagi sarnast. Ainult, et mitte nii hullusti. Siis planeerusid mul ainult üks kaks päeva lõhki. See 19. mai 2007 ei lähe mul vist eales meelest - viis erinevat sündmust oli peale pandud, kus ma pidin üheaegselt olema :D. Ma ei tea, mis väe läbi ma suutsin neile kõigile "ei" öelda ja linnast ära põgeneda. Tegelikult see ärasõit oli palju varem planeeritud ja ma ei kavatsenud kindlasti oma paaripäevasest puhkusest ilma jääda. Ja nii lülitasingi oma telefoni südamerahuga kolmeks päevaks välja ja lasin koos ühe hea inimesega linnast jalga. Kolm päeva sedasi ära, et keegi ei tea, kus ma olen... :P. Tahaks niiväga seda praegu uuesti teha...
Olen igale poole oma sõrme andnud ja nüüd tahavad kõik kätt. Oleks pidanud sellega arvestama, et ma ei suuda ennast kõigi ja kõige vahel korraga jagada. Oma kooli homse peo, mis toimub veekeskuses, ütlesin ka ära, sest järjekordselt on seal peal juba üks tähtis asi. Kõige nõmedam ongi see, et kõik peavad enda asja kõige tähtsamaks ja imestavad, kuidas ma küll saan ära öelda. See bändi proov käib ka sinna hulka. Keegi ei mõtle aga selle peale, et ma teen seda kõike oma vabast tahtest ja viimasena otsustan üldse mina, kas, kus ja kuidas ma millestki osa võtan. Ometi annan ma alati järgi.
Duran Duran - Ordinary world (1993)
Pidevalt pannakse mind mind fakti ette, et nii-ja-niisugune üritus või töö on tulemas ja ilma minuta kohe kuidagi hakkama ei saada. Ja nii tuleb üks ja teine telefonikõne. Samal ajal on veel ka kool ja kaks ametlikku töökohta.
Täna kukkus nii välja, et ma ei suutnudki oma valikseminari referaati ära saata, kuigi just täna oli nö. final deadline. Olin lubanud selle enne kella 17-t ära saata. Aga siis tuli kindlasti minna veel bändiproovi, kuna mõne päeva pärast on kontsert. Ma ütlesin, et tehke ilma minuta, põhiline mure on ju bassimehe mängu pärast, minul on minu osad selged. Siis aga öeldi, et meie soolokitarrist ei ole nõus proovi tegema, kui mind ei ole. Vot niisugune hea näide siis. Eks ma läksin. Leppisime küll kokku, et teeme lühidalt. Tegelikult tegimegi. Kuid koju jõudsin kella poole kümne paiku. Vaatasin, et pole mõtet lõpuni teha, hinne on kukkunud.
Nüüd istun elutoa põrandal oma 50-aastase maki ees, limpsin õhtusest perega koosistumisest järgi jäänud veini põhja ja kuulan ülivanu armastuslaule. Ja üritan selgusele jõuda, mida iseendast üldse arvata. Pole masendav. Aga pole ka kaugeltki mitte hea olla. Tunnen, et seekord ei saanud enda tõestamisega hakkama... :-|.
Mul tuleb meelde, et täpselt aasta tagasi oli midagi sarnast. Ainult, et mitte nii hullusti. Siis planeerusid mul ainult üks kaks päeva lõhki. See 19. mai 2007 ei lähe mul vist eales meelest - viis erinevat sündmust oli peale pandud, kus ma pidin üheaegselt olema :D. Ma ei tea, mis väe läbi ma suutsin neile kõigile "ei" öelda ja linnast ära põgeneda. Tegelikult see ärasõit oli palju varem planeeritud ja ma ei kavatsenud kindlasti oma paaripäevasest puhkusest ilma jääda. Ja nii lülitasingi oma telefoni südamerahuga kolmeks päevaks välja ja lasin koos ühe hea inimesega linnast jalga. Kolm päeva sedasi ära, et keegi ei tea, kus ma olen... :P. Tahaks niiväga seda praegu uuesti teha...
Olen igale poole oma sõrme andnud ja nüüd tahavad kõik kätt. Oleks pidanud sellega arvestama, et ma ei suuda ennast kõigi ja kõige vahel korraga jagada. Oma kooli homse peo, mis toimub veekeskuses, ütlesin ka ära, sest järjekordselt on seal peal juba üks tähtis asi. Kõige nõmedam ongi see, et kõik peavad enda asja kõige tähtsamaks ja imestavad, kuidas ma küll saan ära öelda. See bändi proov käib ka sinna hulka. Keegi ei mõtle aga selle peale, et ma teen seda kõike oma vabast tahtest ja viimasena otsustan üldse mina, kas, kus ja kuidas ma millestki osa võtan. Ometi annan ma alati järgi.
Kuid nüüd olen otsustanud hakata hoogu maha võtma (kusjuures see pole niiväga lihtne midagi) ja rohkem koolile pühenduda, nii vähe, kui teda sel aastal veel ka on. Samuti tahan rohkem aega pühendada neile järele jäänud hobidele, mis ei ole veel kohustuseks muutunud. Eriti aga oma sõpradele ja lähedastele, kellest pikemat aega eemal olles ma niisuguseks depressiivseks muutungi. Andke andeks...
Duran Duran - Ordinary world (1993)
5 kommentaari:
Pole hullu! Sa tead, et saad alati hakkama. On suhteliselt ilmselge, et sa ei saa end kõigi ja kõige vahel jagada, kui Sa just end kloonima ei kavatse hakkata.
Ma lohutan Sind sellega, et Sind vähemalt ei tahetud esimeses klassis istuma panna.
ma tean küll kuidas asjad kokku jooksevad, aga kui sellest bändist rääkida, siis..
väärt on see mees, kes sõna peab. ja kui sa oled andnud oma sõna ja oma sõrme ja oma käe ja oma hinge sellele bändile, siis ei saa ju pärast öelda, et sina ainult otsustad mida sa teed.
teisi ei ole ju ka ilus alt vedada.
selle kõige pärast tulebki kohe otsustada, mis su jaoks oluline ja mis mitte. mida sa tahad teha ja milles näed ainult seda et "teised käivad pinda ja peavad end jube oluliseks"..
sinu otsus ikkagi ju! ainult et üks otsus ja korraga, mitte iga kord erinev.
no hard feelings, pls.
paljugi mis ma räägin, selga ma neile ei keera. laseme ikkagi samamoodi edasi.
ja üldse, feelings are better now.
Elina, kas ma tunnen sind? :-P
Targutaks ka natuke ;)
The essential question is not, "How busy are you?" but "What are you busy at?" "Are you doing what fulfills you?" (Oprah Winfrey)
Samas tundub mulle, et kõik, millega sa hetkel tegeled, on oluline ja huvitav... Olen kindel, et saad kogu selle krempliga hakkama. Tead miks? Sest sa oskad vahel öelda ka ´EI´. Mis sellest, et see kõigile ei meeldi.
Postita kommentaar