19. august 2008

Sellel kuupäeval toimus meeldejääv üritus mälestamaks 1988. aasta augustikuiseid pöördelisi sündmusi ja üritusi, mis Eestis aset leidsid.
Öölaulupeo ajastus oli ülihea. Niikuinii pidi järgmisel päeval olema taasiseseisvumise aastapäev. Kuid öölaulpeoga tähistatigi just ju kahekümne aasta möödumist esimestest spontaanselt korraldatud öölaulupidudest.

Kõigil, kes olid esimestel öölaulupidudel ja neid mäletavad, on kindlasti õigus, öeldes, et tookord olid nad veelgi emotsionaalsemad ja võimsamad. Keegi ütles, et seda ei saa enam kunagi täpselt niimoodi korrata ja selleks pole vajadustki. Ja pole just seepärast, et siis me peaksime ennast just niisugusel moel taas vabaks laulma mingist võõrast võimust. Annaks Jumal, et võõra võimu olemasolu meie maal enam ei kordu! Ja tegelikult rohkem ei kordugi.

Teisipäevane Öölaulupidu Märkamisaeg oli tegelikult väga vajalik, väga õigustatud ja väga hästi korda läinud üritus. Vanematele inimestele oli see südamesoe meenutus sellest, mis toimus neil päevil 1987 kuni 1991; milline tunne oli end vabaks laulda (seetüttu ka kavas praeguseks poliitiliselt aegunud lood "Mingem üles mägedelle" ja "Kaunimad laulud"). Noorematele oli see aga ülihea võimalus, et luua ettekujutus sellest, mida tundsid kõik need inimesed sellel samal ajal. Ja lõpuks oli see ka suuresti test, kui tugev on inimeste rahvusliku identiteedi tunnetus. Võisime näha, et väga tugev. Seda oli näitasid nii kaasaelamise aktiivsus, kui ka kokku tulnud inimeste arv.

Kindlasti mõjutasid meie sooja osavõttu ja kaasaelamist ka sündmused Gruusias, sest koos selle riigiga on ka Eesti Moskva vaenlaste-nimekirjas esikohal. Seetõttu peamegi olema valvsad ja ühtehoidvad.

Mulle meeldis, et see oligi puhtalt see üritus, mille jaoks ta oli korraldatud. Et ei olnud purjuspäi kakerdavaid inimesi ja mingeid muid jamasid. See pole see üritus.
Meid ei seganud keegi, sest kohal olid just need, kelle südant vabaks olemine rohkem või vähem puudutab, kes teavad vabaduse hinda ja kes oskavad seda väärtustada.
Paraku on meil ju ka neid eestlasi, kes on mugavad ja ühtehoidmise tundest suurt ei hooli. Nemad on minu arust rahvusliku identiteedi kaotanud. Nemad on esimesed, kes sõja puhkedes maalt põgenevad. Ja nemad EI OLE need, kelle pärast me omal ajal iseseisvusime ja taasiseseisvusime. Loodan ainult, et selliseid inimesi juurde ei kasva.

Ma mõtlesin öölaulupeo ajal paljudele asjadele. Näiteks meenutasin 2007. aasta laulu- ja tantsupidu. Ka siis oli emotsioon väga üleval. Vanad kalad ütlesid, et ammu pole nii suurt kaasaelamist olnud. Jah, sest tol korral olid inimestel aprillisündmused veel hästi meeles.
Meie, eestlased, võime ju olla niisugused, et enda nahk on ligemal ja et kivi ikka naabri kapsa aeda. Võime olla kõike seda, mille negatiivsega meid on iseloomustatud ja millega me isegi end vahel iseloomustame. Kuid tähtis on see, et niipea, kui tunnetatakse ohtu vabadusele, rahvuslikule püsivusele ja heaolule, tekib kohe üldine ühtehoidmine. See ühtsustunne tõi meile (kuigi kalli hinnaga) vabaduse 1919. aastal. Samuti tõi selle uuesti kaheksakümnendate aastate lõpus. See tunne ongi see, mis endiselt pole lasknud meil välja surra ja tagab, et me ka tulevikus püsime.

Mõtlesin ka sellele, mis tunne võiks olla seal lavakaare all. Kuigi olen seal korduvalt olnud, siis kahjuks mitte kunagi koori koosseisus. Võin ainult ette kujutada, mis tunne on lavalt näha, kuidas umbes 100 000 inimest üheaegselt püsti tõusevad ja sinuga koos samat laulu laulavad. See püstitõusmine toimus veel mitmel korral, kuni kuskiltmaalt enam maha ei istutudki. Nii suur oli see austus. Rohkem kui 100 000 inimest ja kõik tundmas samal hetkel sama emotsiooni, laulmas samu sõnu samal viisil... See on midagi unikaalset ja üks suur tähtis omadus, mis teeb eestlastest eestlased. Oleme ju tohutult rahuarmastavad. Ei ole kunagi kedagi rünnanud ja probleeme üritame alati rahumeelselt lahendada. Ajaloostki on teada, et niimõnedki jamad suure Moskvaga said ära hoitud või vähimate kadudega lahendatud just tänu külmale närvile ja rahulikuks jäämisele. Eks ole siis ka laulmine ju suuresti selle rahuarmastuse väljendusviis. Me laulame laule, milles kiidame iseennast ja kodumaad. Laulame laule, mis on kord kellegi poolt kirjutatud ja nüüd igaveseks rahvale hinge läinud ja neid laule armastatakse. Erinevalt eelmisest riigikorrast, mil kõik oli võlts ja punaselt meelestatud laule kirjutati käsu peale. Fakt, et rahvas neid armastab, olid ainult tühjad sõnad. Neid kästi laulda, aga tõelised eestlased tundsid seda tehes kas vastumeelsust või vähemalt jätsid need lood neid külmaks.

Mõtlesin nende inimeste peale, kes omal ajal laulupeol olid või kes muidu eesti hilisemasse popmuusikasse midagi tähtsat jätnud, kuid keda kahjuks enam ei ole.
Täna ei saanud me enam näha laval Alo Mattiisenit, Urmas Alenderit, Tarmo Pihlapit, Ülari Ollikut. Ülari oli Vennaskonna akordionimees, kes mängis saadet näiteks nende väga kuulsas loos "Insener Garini hõperboloid". See lugu oli seegi kord esitamisel, kuid ilma akordionita. Tema osa mängis orkester ja parem oligi nii. Sest kõik teadsid niigi, kuidas see lugu tema esituses omal ajal kõlas.
Muide lugude kõlamisest tahtsin ka rääkida. Mind hämmastas ja rõõmustas, et kaheksakümnendatel loodud Alo Mattiiseni loodud ja seatut isamaalised laulud kõlasid väga sellesarnaselt, kuidas nad omal ajal olid plaadistatud. Mulle on pähe kulunud need lood nagu nad "Mingem üles mägedele" plaadil kõlavad (osadel inimestel peaks olema minu käest saadud CD selle plaadi digitaalse ümbervõttega).

Üritus edenes ladusalt ja ilma häirivate viperusteta. Mis sest, et kavasse tehti muudatusi. Nad ei seganud sugugi ja osad neist, ehk ära jäetud lood, tegelikult mõjusid hoopiski soodustavalt, sest siis ei olnud tunnet, et pidu on venima läinud.
Pärast IGAT lugu said laval olnud artistid, koor ja orkester võimsa aplausi ja huilgamise osaliseks. Mõned lood, näiteks "Eestlane olen ja eestlaseks jään" läksid kordamisele.

Tundsin tõeliselt suurt uhkust eestlaseks olemise üle. Tahan seda ühtekuulumise tunnet veel tunda!! Ootan kannatamatult igat järgmist laulupidu. Tundsin seal, et armastan ka neid inimesi, kes seisid platsil meie läheduses ja keda ma kunagi varem näinud ei olnud. Nähes nende nägusid, suid kaasa laulmas, käsi lippe lehvitamas, tajusin, et nad tunnevad ju sedasama, mida mina ja minu sõbrad, kellega ma seal olin. Äkki see ongi ühtekuuluvustunde valem...

Emotsionaalselt mõjus mõte sellest, mida võis tunda president Ilves, seistes kogu selle massi ees ja neile kõnet pidades. Omaenda rahva ees. Mida ta võis tunda, kui tema öeldud sõnade peale "me olemegi kõik siin" vallandus tohutu aplaus ja huilgekoor tema ja iseenda tervituseks! Ja milline sinimustvalgete meri seal lehvis. Ma arvan, et Ilves värises laval. Ta tundis seal ees kindlasti midagi, mida ei olegi võimalik sõnadesse panna. Püüdke seda hekteks ise ette kujutada...

Mu tekst kisub juba liiga pikaks. Ometi oleks niivõrd palju öelda. Kuid kõik teavad isegi, mis sisuga mu ütlemised oleksid. Te teate, kuidas ma armastan siin elada, kuidas ma armastan seda rahvast. Te teate, kuidas ma teid, mu sõbrad, armastan. Ning pärast seda laulupidu sai värskendatud ka teie teadmine, kuiväga te ka ise oma kodu ja rahvast armastate.

Olge terved!

J.M.K.E. - Tere perestroika (1989)
Kiigelaulukuuik - Kodulaul
Alo Mattiisen, Ivo Linna, Kiigelaulukuuik - In Spe (1988)
See lugu pole miskipärast peale selle plaadi ilmumist üldse tähelepanu saanud ja teda ei teata üldse. Minu arust on ta aga väga ilus, pühaliku ja hümniliku kõlaga.