Eelmise nädala kokkuvõte

Kõik kirjutavad aktiivselt oma blogidesse küll huvitavaid, küll emotsionaalseid sissekandeid. Vana hea kohusetunne paneb mind ennastki siia nüüd taas miskit sisse kandma, kuigi mu enda usk selle blogi vajalikusesse väheneb üha rohkem. Seepärast ma siia niivõrd harva midagi lisangi.

Kolisin esmaspäeval (25. august) nädalaks Tallinna. Põhjusi mitu nagu alati. Kõige tähtsam, et enda olemasolu telemuuseumis meelde tuletada ja seal ka üle pika aja veidi tööd teha.
Iga päev läksin u. kella kümneks hommikul kohale ja lahkusin 12-13 tundi hiljem, et veel mõne viimase trolliga Mustamäele saada.
Üks asi on see, et mulle meeldib seal selle tehnikaga tegeleda. Kuid teiseks on ka need hetkelised äraolemised psühholoogiliselt vist nagu vajalikud, sest tunnen, et vahelduseks kodulinnast ja kohustuste koormast eemal olles saan veidi lõõgastuda. Kui olen hoiatanud, et olen nädal aega ära, siis ka ei helistata ja ei paluta üht või teist tööotsa ära teha. Ainuke puudus on seal see, et sõpru ei näe.

Sai siis taaskord üks kui teine aparaat töökorda seatud. Eneseületuse koht oli see, kui neljapäeval ühe sajakilose makikolaka ühest kohast teise tassisin. Ja see teekond ei olnud lühike. Oli vaja liikuda mööda koridori ja veel trepist ka üles. Nüüd te ei usu, et ma seda suutsin :D.
Kavalusega suutsin. Vanad profimakid on tavaliselt võimalikult lihtsa konstruktsiooniga. Too masin on nimelt kergesti juppideks tehtav. Nõnna viisingi ta suuremate tükkide haaval muuseumisse ja panin pärast jälle kokku (hakkas tööle ka :P). Kõige hullem oli kere ise, mis ikkagi kaalus kuskil 50kg. Ma suutsin teda küll üles tõsta, kuid kahtlesin, kas kandmisega saan hakkama. Vahtisin teda seal koridoris ja leidsin, et ei saa... kuni pole söömas käinud. Käisin rahulikult söömas, tegin veidi aega teisi asju ja siis läksin selle 50kg kasti juurde tagasi. Vahtisin teda natuke, uurisin, kuidaspidi teda oleks kõige parem süles hoida ja... haarasin sülle. Siis algas lõputuna tunduv teekond.
Kallid lapsed, nii raskeid ja suuri asju ei tõsteta ainult toore jõuga. Psühholoogiat peab ka panema. Ennast peab mõtteliselt ette valmistama ja siis impulsiga peale minema. Niimoodi ma suudangi vajaduse korral teha ülikiireid liigutusi või tõsta asju, mida arvasin, et ei jõua tõsta :). Ja see lõputu teekond sai ka lõpuks otsa. Masin sai kokku pandud ja muuseumi pidajale töötavana üle antud.

Nõndamoodi üksi rahulikult nokitsedes leidub aega ka iseenda ja elu üle järele mõtlemiseks. Paljusid asju mõtlesin. Ja paljusid mõtteid sain ka sõnastatud, mis on ka ju tegelikult tähtis. Üks veidrus, mis ma sääl enda küljes avastasin, puudutab seda armastust vana tehnika suhtes. Kuigi teadsin ammu, et mulle meeldivad suured asjad, sai mulle nüüd selgemaks, et mida suurem on masin, seda rohkem ta mind köidab. Tunnen end hästi, kui saan aru, et valdan mingit aparaati ja kui saan temast aru ja oskan teda juhtida. See on niisugune omapärane domineerimisvajadus - mida suurem aparaat, seda suurem on kaiff temaga opereerides, tundes, et olen temast üle. Nüüd te arvate kindlasti, et Luhter on puhta hulluks läinud. Kullakesed - selles mõttes olen ma ammu hull. Ma lihtsalt ei räägi sellest eriti. Ei tea, miks ma seda siingi praegu räägin. Sees mingi tilluke hääl ütleb, et räägi ikka, mis see halba teeb... Hea, et mu domineerimisvajadus rakendub ainult masinate ja mitte inimeste peal. Üldse on see niisugune süütu tunne. Tegelikult lihtsalt rõõm. Hulluks nimetamine on võibolla kerge liialdus...
Ja selle nädala jooksul avastasin, et ma ei viitsi enam mingeid väikeseid raadioid ja jmt asjandusi eriti parandada. Palju rohkem pakkusid huvi mingid suured kinoprojektsiooni masinad, millest ma suurt midagi ei jaga. Üheks tulevaseks projektiks aga võtsingi ellu äratada üks hiiglaslik videomagnetofon, mis meil tagaruumis seisab. Kasutati teda kunagi kinofilmi videoümbervõtete tegemiseks. Kui tema kord tööle saan, siis on see kõige suurem masin, mille ma tööle olen pannud. Ja ka kõige keerulisem. Ei jaga ma quadruplex videomakkide hingeelust tegelikult suurt midagi. Aga hasart on suur! Ja küll ma õpin. Kõik muud seadmed ongi ju endale niimoodi selgeks tehtud. Ikka lahti võtta ja kõike torkida. Nii neid õpitakse.
Ja kui ma üritan oma kodus ka kedagi mõnikord õpetada mõnda vana aparaati kasutama (lintmakile lindi peale seadmine näiteks), siis on see sellesama tunde pärast. Äkki tunnete siis seda sama domineerimisrõõmu ;-).

Selle nädala jooksul toimusid Laulukaruselli salvestamised. Iga päev toodi meile muuseumisse ekskursioonile palju väikeseid lapsi, kes pärast seda veeti stuudiosse ja pandi laulma. Neljapäeval käisid muide Haapsalu omad ja muidugi oli seal üks tuttav lapsevanem (tunnen teda Hermannusest), kes tegi suured silmad, et mida ma seal (telemajas) teen :D.
Ja meil on niisugune tore asi ka, et kuna igal pool majas on telekad, kust muidu näeb mingit harilikku kaabel TV-d siis kõige viimane kanal on see, mis tuleb otse ühe stuudio režiipuldist. Ehk - saab vaadata otsepildis, mis stuudios toimub. Nii nägingi õhtuti, kuidas Laulukaruselli salvestati :).

Reedel kihutasin tagasi kodulinna, sest pidi toimuma kontsert bändiga. Mängisime proovikas kiiresti kõik vajalikud lood läbi ja kolisime Klubi@8-sse.
Kontsert läks üldjoontes hästi. (mitte väga hästi, bändi poole pealt vaadates). Aga rahvast oli ruum täis ja vastuvõtt soe :). Ja üllatuseks väga palju meie enda sõpru olid tulnud meid kuulama ja toetust avaldama. Arvasin, et kellegil pole aega ja kõik lähevad kuhugi reede õhtul pidu panema. Aga te tulite hoopis meie juurde :).
Sooja vastuvõttu näitab ka see, et kaks lugu läksid kordamisele.
Olen suhteliselt valvas teiste liikmete pillimängu suhtes ja ka selle, kui hästi/halvasti nad mängivad. Kontserdil aga suutsin ise julma kala maha panna :S. "Angels" (R. Williams) - seal on üks lühike soolo kuskil keskmises registris, lihtsalt mõned noodid vaja mängida ja siis laulja ütleb "i'm loving angels instead". Kõige viimasemal korral tahtsin sama asja kahehäälselt mängida, nii et oktaav on vahet. Kuidagi ajas see mul peas helistiku paigast ära ja nii mängisingi täiega vale noodi sinna. Lugu on E mažooris. Just sellel momendil hetkel uskusin täiega, et see on D mažooris ja mängisin südamerahuga G-noodi, G# asemel. Siiamaani kahetsen natuke, sest muidu oli see lugu NII perfektselt välja tulnud. Oehh...
Pärast kontserti oli väike puhkamine ja jutuajamine sõpradega. Siis pakkisime asjad kokku ja viisime tagasi Võlvi minu masinaga. Vaja oli käia kaks otsa, korraga kõik ei mahtunud. Kusjuures Siim ei uskunud, et kahe korraga ära käib. Et on ikka kolmas kord ka vaja minna. Mina aga ütlesin seda, mida ma varemgi korduvalt olen öelnud - "rahune maha, see on Ford!" Ja mahutasin kõik asjad ilusasti ära, nii et ruumi ja naaatukene ülegi :D.
Õhtu lõpp leidis aset Wiedemanni korvpalliplatsil, kuhu kogunesid kõik need, kes ei tahtnud kodudesse minna, kui @8 kinni pandi. Tulin ka sinna, olles eelnevalt päris palju inimesei koju ära viinud (kellega ma tegelikult oleksin tahtnud koos olla). Kõht räigelt tühi, kuid obokas oli burks juba otsas. Võtsin siis lihtsalt ühe 20-kroonise õlle. Platsilt leidsin kaks inimest, kellega sain juttu ajada - Epp ja Sooba.

Laupäeval toimus Leini ja Maarja Vahtrase ühine sünnipäevapidu HWG-s. Üks sai 55, teine 22. Pidin seal diskot tegema.
Jälle läks hästi. Söök ja jook olid viimase peal. Nii kvaliteediliselt, kui ka kvantiteediliselt. Pidu kestis kuskil kella üheni öösel, kuni ma vastu rahva tahtmist viimased lood lasin ja asju kokku hakkasin pakkima, sest tegelikult pidin lõpetama juba kell 12.
Palju oli inimesi, kellega oleks tahtnud lobiseda ja klaasi kokku lüüa. Umbes 77% kõigist sealolnutest olid mulle rohkem või vähem tuttavad. Enamus neist olnud ju kunagi mu õpetajad. Mõnega saigi paar sõna vahetatud, näiteks klassijuhataja Anuga. Aga pärast kadus see vanemate inimeste seltskond suuremalt osalt ära ja alles jäid need, kes HWG pidudel alati peaaegu lõpuni alles jäävad. Plus siis Maarja sõbrad ja koolikaaslased (nii endised, kui ka praegused).
Jälle kaks autotäit tehnikat oli vaja koju tassida, ainult et sedapuhku tegin seda üksinda ja päris läbi võttis.

Sellega sai see tegus nädal läbi. Kahtlen taas, kas on ülde niisugust hulka sõnu kolmandatel isikutel lugeda. Mis mu blogi nimi oligi - "avalik päevik". See tähendab, et kirjutan siia seda, mida kirjutaksin päevikusse. Teil on lihtsalt voli seda lugeda, kuid ma ei eelda, et see teile huvitav või kasulik on. Tore, kui on. Lihtsam on kirjutada, kui on kellegi poole pöörduda.
Kõik need sissekanded, mis on lihtsalt nagu mingid möödunu läbivaatamised ja kohati liiga spetsiifilised, kannavad silti "päevik". Siis teate, kas tasub üldse lugeda või mitte.

A-Ha - Lifelines (2002)