Arvamus

Mõtisklesin ka veidi samadel teemadel, mida Merli oma 17. septembri blogisissekandes käsitles...

Olles kukkunud rutiini oravarattasse, ei jää päike tavaliselt sinu suunas enam kauaks paistma, sest sa ilmselt ise varjutad ta ära. Inimesed, kes usuvad, et elu, milles õpid suurema või vähema vägisiolekuga selgeks mingi eriala ja rügad kõik need aastakümned viis päeva nädalas kaheksast viieni tööd kuni pensionini, need inimesed usuvad, et nii ongi õige. Ja kui neile juba veidi elatanud eas hakata selgitama, et saaks ka teisiti, paremini, huvitavamalt... Siis nad hakkavad vastu, muutuvad pahaseks, et neid õpetama tullakse ja isegi solvuvad. Nad ei võtaks sind kuulda, sest neil on peas ainult üks - eluaeg on kõvasti tööd tehtud, et ots otsaga kokku tulla. Aga kes selle eest aitäh ütleb? Niisugune oleks vastuse sisu. Tegelikult pole neile seda aitähhigi vaja, kuid nad tunnevad vaikses kibestumuses, et on millestki ilma või kõrvale jäänud. Elu oleks neist nagu mööda jooksnud.

"Sa sulanduksid igapäeva rutiiini ja vahel võib-olla isegi nuriseksid selle üle, aga päike jääks ikka sinu poole särama..."
Kuid just sellistel puhkudel varjutatakse ise see päike ära ning hakatakse teisi, valitsust, jumalat, abikaasat ja mida/keda kõike veel oma viletsas olukorras süüdistama, tulemata selle peale, et äkki ollakse ise oma olukorras süüdi. Ei saa mainimata jätta, et just siin tuleb alati mängu ka ego.
Aga kuidagi peab ju teisiti saama...!
Saabki. Eesmärke tuleb seada. Neid tuleb teha juba noorena. Ja see eesmärkide säädmine ei käi nii, et "käin viis aastat ülikoolis, õpin mingi ameti selgeks ja lähen kobeda töökoha peale tööle." Siitmaalt tavaliselt "eesmärgistamine" kahjuks lõpeb. Ja siis jäädaksegi eluks ajaks nagu toppama...
Kuid tegelikult pean eesmärkideni jõudmise all silmas unistamist. Tuleb paika panna konkreetsed unistused: mis peab mul mingi ajapärast olemas olema, mis peab minuga toimuma. See võte on ennast tõestanud.
(Ja muide Merli, ma ei räägi praegu Sinust, vaid tead-küll-mis-tüüpi inimestest. Igaks juhuks ütlen, äkki Sa ei saanud mu segasest jutust aru ja tunned end puudutatuna :).)

"Ent isiklikult näen, et see on võimalik alles pensionipõlves. Seniks aga proovime leida otsemat teed tähede või mille iganes kättesaamatu objekti poole."
Mõtlesin ka ükspäev selle pensionipõlve üle. Kas tõesti peab kõik need aastakümned pidevalt laenukoormate all tööd rügama, et alles vanaduseas elama hakata?! Elama suure E-ga - oma hobidega tegelema, sõpradega väljas käima, niisama lebotama, ärkama mis kell tahad jne jne. Selles vanaduseas, kui sõbrad sinust juba kaugeks on jäänud, lapsed suured ja laiali läinud, mis põhiline - haruldane nähtus on mõni vanaduspensionil olija, kellel pole terviseprobleeme.
Ja siis [olles pensionile jäänud] elad veel mõned aastad. Võibolla kümme aastat. Viisteist?
Ja oledki siit ilmast lahkunud...
Kui ma tõesti peaksin selle nimel eluaeg pingutama ja rabelema.... Ei! Nii ma ei kavatse elada.

"Ent tõesti toimub paljugi siin maailmas vaid selleks et näidata: "Ma saan hakkama, ma sain hakkama, olen parem kui Sina!"
Need laused väljendavad eneseusku ja on tihtipeale väga tähtsad kommentaarid väljendamaks üht jõudu või mõtet. Selle jõu nimi on Edasiviiv jõud.
Keegi tark mees ütles nii: "Mulle ei ole vaja öelda: "Sa saad sellega hakkama!". Nojah, võib-olla saangi, mis sellest... Aga kui mulle öelda: "Sa ei saa sellega hakkama", vat siis ma hakkan mõtlema nii: "Või ei saa?! Nüüd ma just pean tõestama, et ma saan sellega hakkama!" ". Ja ta teebki selle ära. Niisugune heatahtlik ärapanemissoov, enesetõestamise soov, on tihti inimeste elus edasiviivaks jõuks. Kuigi see ei pruugi alati ja igaühe peal töödata. Pean silmas pessimiste. Kui mõnele pessimistile öelda: "sa ei saa sellega hakkama!", siis ta usub seda veel rohkem ja ei saagi; ja ei ürita ka.

Iseennast peaks juba praegu nägema. Ja ära tundma. Iseennast peab terve elu nägema; oskama kõrvalt vaadata. Nautida tuleb. Seda kõike, mida sa teed. Ja see mida sa teed, ongi nende samade eesmärkide poole pürgimine, mida tehakse lausa poolalateadlikult. Ja olles mingi suure saavutuseni jõudnud, mis kunagi paika pandud, näed, et see ei olnudki nii raske. "Äkki ma saan millegi veel rohkemaga hakkama". Ja püstitad järgmise eesmärgi.
Vanemad inimesed heidavad noortele, meiesugustele tihtipeale ette, et me oleme liiga idealistlikud. Mul läks palju aega, kuni sain sellest aru nii nagu nemad seda näevad. Jah, oleme küll. Ja peamegi olema! Sest see viib meid praegu edasi. Ja üldse vastupidi - teie, vanemad inimesed, peaksite ka idealistlikud olema! Teie edasitrügimise vägi raugebki tavaliselt just seepärast, et kaotate oma ideaalid ja nendesse uskumise. Ma isegi ei mõista hästi, miks. Kas kaotatakse nagu ennast või mis seal on....? Igatahes saate suuremaks ja küpsemaks küll. Aga jäägu tegutsemistahe ja soov parema elu järele alles.
Eksju :)

Ärgem laskem end häirida selle teksti liigsest võimalikust idealistlikusest. Ei tohi kindlasti jätta unustusse oma sõpru ja teisi lähedasi. Nemad on need, kellelt saame kõige rohkem mõttelist energiat oma elus edasi liikumiseks. Nad on alati meid toetamas.
Olgem üksteise suhtes avatud ja austagem ning suhtugem hoole ja abivalmidusega oma lähedalseisvate inimeste muredesse, sest mured ei kao kuhugi. Neid on alati, kuid nende ees ei tohi alla anda. See aga saab toimuda ainult nendesamade kallite ja lähedaste inimeste juuresolekul.
Nii ma igatahes arvan :)

Kiigelaulukuuik - Vaid see on armastus
Kim Wilde - You'll never be so long (1981)