Teel teatrist koju ostsin hommikuks Statoilist energiajoogi, mis hommikul kohe sisse sai aetud, et päeval ei peaks zombina ringi koperdama. See selleks...
Kuid siis reedel, jõudes teatrisse veel viimasemaid ettevalmistusi tegema, selgus, et olime mänguautomaadid täiesti unustanud. Perfektsionistina ei tahtnud arvesse võtta kellegi arvamust, et tõstame homme hommikul nad välja. Ajasingi puhtaks, seadsin töökorda ja tõstime koos Martiniga ülemise korruse saali. Nüüd mõtlen, et oleks võinud panna välja ka karbi 15-kopikalistega, et siis külalised oleksid saanud proovida nende asjandustega mängimist.
Neljapäeval muid ettevalmistusi tehes avastasin, et kohekohe on käes Valgre kontsert ja ma pole oma soololugu peaaegu üldse harjutada saanud. Käisime veel samal õhtul Kadriga kultuurimajas proovi tegemas. Isegi siis asjad lonkasid, kuid üldiselt saime oma lood esinemiskõlbulikeks (v.a. minu soolod).
Üldse õega sai selle üritus raames päris palju koostööd tehtud ja see koostöö on alati hästi sujunud.
Reedel oli kell juba üle kuue õhtul, kui alles esimesed osavõtjad saabusid ja end registreerisid.
Kuid selleks ajaks olin minu poolt valmis kõik see, mis pidi olema (kino näitamise tehnikat sai hakata üles sättima alles järgmisel hommikul). Seega sain hakata rahumeeli tinutama. Koos oma uute sõpradega - Raivo ja kahjuks ei mäleta selle teise tegelase nime. Väga toredad inimesed olid, niivõrd sõbralikud! Too minu jaoks nimetu mees muide kogub ka vanu raadioid. Võite nüüd muidugi arvata, kuhu peale jutt läks, kuid eksite. Me ei laskunudki keerulistesse ja spetsiifilistesse diskussioonidesse, sest süvitimõtlemise võime oli alkohol jõudnud juba välja lülitada. Minul oli see õhtu veel viimane lõõgastumise moment enne suurt laupäeva, mil läks suht kibedaks tööks.
Üleval oli rahulik ja piisavalt müravaene, et sai rahulikult rääkida, ilma et peaks muusikast ja teistest inimestest üle karjuma. Muusika muide tuli lintmakilt (arvake ära, kelle lindid ja makk mängisid). Õpetasin baaridaami Margoti seda makki käsitlema. Siis ei pidanud enam ise jooksma linti vahetama.
Alumisel korrusel tegi Onu Bella diskot, kuid seal oli nii ropult palju rahvast, et mind üldse ei kiskunud.
Õues mängis ühes vanas Ford Transitis valjusti muusika ja seal käis veel omaette pidu.
Ühel hetkel helises telefon ja ohh seda meeldivat üllatust - Mihkel ja Margus olidki ka tänavu meile külla tulnud. Neid kahte, tegelikult kolme - UAZ ka, olin kõige rohkem oodanud. Eelmisest aastast soojad mälestused. Olin isegi korra mõelnud helistada ja küsida, kas ikka tulevad...
Kas ma ütlesin, et oli rahulik? Oli jah, nii kaua, kuni koridoris kakluseks läks. Kaks tüüpi läksid kiskuma, sest üks oli täis peaga valesti kuulnud ja arvas, et tema isa solvatakse.
Kuna me ei saanud nende lahutamisega hakkama, kutsusin politsei. Kuni need kohale jõudsid oli kaklus siiski iseenesest lahenenud ja oponendid leppisid ära.
Läks veidi aega mööd, kui uus kähmlus lahti läks ja seekord juba terve karjaga. Alt oli tulnud kari miilitsavormis vendi ja hakkasid lihtsalt suvalisi ettejuhtuvaid kolkima. Ma ei mäleta enam, kuidas see veel lahenes. Kuid hiljem pidid päris korravalvurid meid veel korduvalt külastama, sest ka see kaklus ei jäänud viimaseks.
Varsti jõudis kätte see aeg, kui tuli maja sulgeda ja ajasime endiselt taplushimus jobud majast välja. Õues üürati veel kaua pärast seda. Me hakkasime koristama. Koju magama sain u. kell viis hommikul.
Järgmisel, ehk laupäevasel päeval jõudsin veidi enne kella 11 teatri juurde. Seal seisab politseiauto ja kari nostalgiapäevalisi selle ümber. Liikusime lähemale - ahaa! ühiskondlik puhumine. Ja põhjendatult, sest tunni aja pärast pidi algama vanade sõidukite paraad. Promilliga mehi sinna lubada ei saanud.
Mulle meedlis see vastutustunde õhkond, mis tol hetkel puhujate seas levis. Kui ikka näitab, siis raudnael-sõitma ei lähe.
Mul ongi meeles koomiline seik nende miilitsavendadega. Kõik olid juba puhunud ja kõigil näitas midagi. Aga siis tuli kellegil meeldem, et sapaka sees magab veel üks mees. Las puhub ka - äkki on selge. Aeti mees masina tagaistmelt üles ja too tuligi tuikudes ja nägu naerul meie poole. Politseinikud ka naersid koos teistega, et ega sellest poisist ka asja ei ole, aga las puhub ikkagi.
Ment ütles juba alguses ära aparaadi piiksude järgi, et promill tuleb ära!
Ja mina - ka mitte eriti hea enesetundega, läksin ja puhusin... Null! :D. Uraaa! Kohe tuli üks ligi ja küsis: "Kas sõidad ka?" "No kui vaja siis sõidan." "Me oleme selle RAFiga, kui viitsid tule ole kaine rool."
Muidugi viitsisin. Või veel... See soov mõne vana masina peale saada põles niikuinii algusest peale sees. Kuigi RAFiga ei olnud just kõige lihtsam sõita - piduritule lülitus oli just eelmisel päeval katki läinud ja omanik aretas kiiresti hädavariandi - käsitsi lülitamine. Ehk, kui pidurdasin, pidin ise samal ajal nuppu vajutama, et pidurituled põleks. Teiseks oli tagurpidikäigu sissesaamisega raskusi.
Paraad pidi algama Mulla tn parklast, seega seal ka koguneti. Kokku tuli üsna palju vanu sõidukeid ja seetõttu läks ka ruumiga parklas kitsaks.
Kell kukkus 12 ja paraad võis alata. Meie oma "lätlasega" olime järjekorras kohe pärast Volgasid ja terve rivi lõikes kuskil keskel.
Minu arust ettenähtud teekond mulla tänavalt losspiplatsile (e. Võidu väljakule) oli veidi liiga lühike. Kõik sõidukid tuli parkida krahviaeda. Meie koht oli müüri kõrval. Tuli tagurdada seljaga müüri poole.
Tagurdasin meie masinaga, kuid mingi küngas oli taga ja märja muru peal kadus ratastel haare. Korduvalt proovisin hooga teiste õpetuste saatel korralikult tagurdada, kuid iga kord jäi hoog ikka liiga väikeseks. Ühel korral, lükates taas tagurdamist sisse, kiilus kang halvaendeliselt kinni. Ja niimoodi risti kitsa tee peal me ees seisimegi. Kutsuti ligi keegi asjatundja, kes suutis masina õieti paika tagurdada (tagurpidikäik jäi sisse, kangiga polnud enam midagi teha) ja siis öeldi, muud pole teha, kui tuleb kaas maha võtta ja kang tagasi oma pesasse panna. Mina aga pidin tagasi teatrisse minema, sest seal ootasid juba uued kohustused.
Kusjuures tegin õhtul selle RAFi omanikule õlle välja, väike süütunne ikkagi oli jäänud.
In tempo sai üles seatud nii 8mm kui ka 16mm projektorid ning taustamuusika ja filmid käima. Minu poolest oli jälle kõik korras ja tehtud. Pärast seda pidi filmiprogramm jätkuma nii, et filme lastakse DVD plaatidelt. Siitmaalt tekkisid jamad, sest digitaaltehnika vedas iseensesestmõista alt ja filme ei saadud kohe käima. Kuid see ei kuulunud jällegi minu kohustuste hulka.
Ei näidanud filme kaua seepärast, et juba kella kolmeks pidime minema Kuursaali, et teha veel viimane proov. Kell viis pidi algama Raimond Valgre mälestuskontsert.
Närv ei jõudnud eriti sisse minna ja midagi ära rikkuda, sest peas oli ka palju muid mõtteid ja klaveri taha tuli lihtsalt nahaalselt istuda ja asi ära teha.
Väljakukkumise küljepealt ütleks, et meie etteasted väga perfektsed ei olnud, kuid rahva vastuvõtt oli siiski igati soe ja hilisematest järelkajadest sain aru, et too kontsert oli inimestele igati meeldinud ja südamesse läinud. Mulle endale ka seal hulgas.
Ja ikka jälle jooksuga tagasi teatrisse ja jätkasin filmiprogrammiga.
Õhtupoole tekkis vaba aega. Küsisin Marguselt UAZi (tegelikult GAZ-69) võtme ja läksime mõne inimestega väikesele lõbusõidule. Küll ma armastan seda asjandust. Austusväärne on ka see usaldus, et mind üksi sõitma lasti, sest Margus ja Mihkel, kes seda masinat taastasid, armastavad teda veel rohkem.
Laupäeva õhtul õnneks enam MINU TEADA kaklusi ei tekkinud. Ja üldse oli rahvas siis juba kuidagi rahulikum, sest suurem kräu oli eelmisel õhtul ära olnud. Ühel hetkel avastasin, et kell on kohe 23, aga siis pidi ju lindidisko algama. Kiiresti koristati lavalt ära kinoekraan ja ma hakkasin kiiruga oma kraami üles seadma. Tagatipuks olid veel kõrvaklapidki koju jäänud. Suuremas piduhoos inimesed nõudsid juba, et ma pihta hakkaksin. Ülikiire käik koju (Fordiga), arvan, et see kestis paar minutit kokku, ja tõin ära ka viimased puuduolevad asjad.
Siis algaski trall pihta. Igasugune häälestamine käis käigupealt.
Ma pole nii sooja vastuvõttu ammu kogenud. Esimesest loost (B. Adams - Summer of '69) olid kõlanud mõned taktid, kui esimesed pidulised tantsupõrandale kogunesid. Teise loo ajaks oli plats rahvast täis.
Tegelikult pidi miski bänd ka seal esinema, kuid vahepeal tuli Romi küsima, et kas on mõtet praegu bändi hakata üles sättima, et äkki ma viitsin kella kolmeni teha. Muidugi viitsisin, see oleks olnud ainult paar tundi mängimist ja see pole üldse mingi probleem.
Disko lõpetamisega oli raskusi. Ma pole nii suurt aplausi varem saanud, kuigi seda tööd on tehtud juba veidi üle kolme aasta.
Olin niigi üle aja läinud ja turvamehed olid tulnud korduvalt ütlema, et peaks lõpetama. Nüüd siis lasingi viimase loo (Grease Summer Nights). Inimesed ei olnud peo lõpetamisega nõus. Selle loo lõppedes oligi suur kära ja skandeeriti "KORRATA!". Mann, kes seisis ukse vahel, ütles, et hea küll, lase veel üks lugu. Siis lasin "Love is in the air". Kah hea lugu lõpetamiseks. Ja siis oli küll kõik.
Olin laupäeva lõppedes roppväsinud, kuid emotsioon oli võimas! Üldjoontes oli kõik hästi välja kukkunud.
Pühapäeval vedasin end enne kella 11 majja, sest pidi toimuma ürituse lõpetamine. Ei olnud ka kindel, kas mind seal vaja läheb või mitte ja seepärast läksingi kohale. Õel oli lugu hullem - läksime küll koos koju ka mõlemad kell viis hommikul magama, kuid tema pidi juba kella kaheksaks tagasi minema.
Kodus hommikust ei söönud, sest teadsin, et teatris on niikuinii hommikusöök ette nähtud ja niikuinii jätkub kõigile.
Kenny pidas meile väikese kontserdi seal samas nurgadiivanil. Laulis ja saatis end kitarril. Väga mõnus oli. Siis, veidi enne ametliku kontserdi algust, otsustasime 69-ga sõitma minna. Läksime esiti H5 ja siis metsa poodi jooki ostma. Seal tuli üks daam meie juurde ja küsis, et kas me ei viiks teda Viieristile. Talle väga meeldis masin, millega me sõitsime.
Nii saigi tehtud. Ilmnes, et too tädi algatab koos oma mehega Viieristil uut kohvikut. Ametlikult pole see veel avatud. Nad kutsusid meid sisse ja olid nii lahked. Mõlemad on soomerootslased ja elanud neli aastat Eestis. Eesti keelt räägivad väga hästi, kerge soomerootsi aktsendiga :). Kuid lahkus väljendus selles, et meile anti kooki ja suppi ja kohvi ja isegi suitsu... Ma ei ole nii lahket kohtlemist täiesti võõraste inimeste poolt varem veel kohanud. Ja sentigi ei küsitud. Olime seal pikalt ja vestlesime kaua. Ma olin suurema osa ajast vait, sest jälgisin huvitavat vestlust ja ühtlasi ka puhkasin ja lõõgastusin, sest suurem rabelemine oli nüüd möödas. Väga meeldiv oli. Vestlust arendasid põhiliselt Mihkel, Margus, Kenny ja Nenne, see soomerootsi tädi. Jutud keerlesid valdavalt Kesk-Euroopa ja Eesti ajaloo ümber, kuid seal ei osanud ma miskit kaasa rääkida. Suhtlesid minust palju rohkem lugenud ja palju targemad mehed.
Kui jõudsime tagasi, siis koheselt pidin ka kallite külalistega hüvasti jätma. Ja nii need Nostalgiapäevad läbi saidki. Ei viitsinud tol õhtul midagi koristama ka hakata, aega on sellega. Läksime õe ja Martiniga koju ja seal kukkusin ma kohe ära magama.
Tegemist oli taaskord üritusega, mis jättis minusse järgi sooja mälestuse. Kuigi leian, et eelmise aasta NP oli asjalikum - rohkem oli neid inimesi, osavõtjaid, kelle jaoks see tõesti on nostalgiaüritus. Seekord oli liiga palju neid "nolkisid"; ega vanemad inimesed niimoodi enam ju kaklema ei lähe. Masinaid polnud ka maja juures nii palju, kui eelmisel aastal.
Kuid samas olin ise seekord palju rohkem korraldamise poole peal sees. Jälle hea kogemus juures.
Aitäh kõigile osavõtjatele, kes te vaevusite kohale tulema, meeldivalt aega veetma, head seltskonda pakkuma.
Aitäh korraldajad, kes te kogu oma energia ja tahte selle ürituse korraldamisse panite ning et ka kõige pingelisematel hetkedel säilis meie vahel rahulik, sõbralik ja mõistev suhtumine.
Haapsalus lõppes suvi hiljem.
(konkreetne pilt on tehtud eelmisel aastal - selleaastaseid ametlikke pilte pole veel saada)Samantha Fox - Touch me (1986)
Veel üks tore link: http://moto.aiatarve.ee/gazajaloost.htm
2 kommentaari:
Ma kujutan ette, et selle masina roolis võis päris mõnus olla! Kujutasin ette kui äksi täis sa võisid olla, endal hakkas ka huvitav! :D
Ma püüdsin erutust tagasi hoida if that's what you wanna know ;-D
Tegelt jah see on lahe masin. Selle rooli taga on olla hoopis teistmoodi mõnus, kui näiteks mingi luksusauto, mis võib ka mõnus olla. Jõudu on ainult palju vaja ja mingil määral täpsust ka: gaas+sidur+uimane ja raske rool. :)
Postita kommentaar