Riho Luhter läheb Tartusse

Tolle nädala (6.-12. okt) ülesehitus oli järgmine: E-T Haapsalus, K-N Tallinnas, N-P Tartus. Nädala keskel oli Tallinnas telemuuseumis vaja üks väike töö ära teha. Kuid luubi all sedapuhku ongi see Tartu tripp nädala lõpus.

Minek
Oli küll planeeritud, et Tartusse lähen reedel, aga hasart muuseumis töödates muudkui kasvas ja kasvas ning tegelikult juba kolmapäeva õhtuks oli otsustatud, et pean ilmtingimata juba neljapäeval kella 14.42 kiirrongiga Heade Mõtete Linna põrutama.
Lõpetasingi kiirustades oma töö ja hakkasin oma raske pagasiga trammipeatuse poole "jooksma". Tegelikult oli ainult ühes käes raske kandam. See kujutas endas üht suurt matkakotti, valdavalt täis plaate. Teises käes aga vastavalt patareitoitega kaasaskantav väike vinüülimängija. See kott oli ka mingi eriti nõme! - muidu oli ette nähtud, et teda peaks idee järgi olema võimalik tarvitada ka seljakotina. Aga rihmade kinnituskohad, mis olid tehtud mingist nõrgast plastmassist, murdusid pärast 100 meetrit jalutamist. Seega pidin toda kolakat käes kandma, mis tegi elu tunduvalt raskemaks.

Balti jaama jõudsin u. 10 minutit peale rongi lahkumist. Järgmise väljumiseni oli veel tervelt kaks tundi. Aega tuli kuidagi (asjalikult) surnuks lüüa :P. Andsin oma kraami pagasihoidlasse ja läksin Balti jaama turule vaatepilti nautima. Sealse olustiku ja inimeste vahtimine on üks mu lemmiktegevusi Tallinnas. Käiks nagu tasuta mingil omapärasel näitusel või lausa freakshow'l. Nimelt leidub meie seas palju inimesi, kes ei taha ajas edasi minna. Nad üritavad säilitada seisu, mis valitses meie kodumaal kuskil 1990-date aastate alguses. Minus pesitsevale ajarändurist turistile pakub aga omamoodi lõbu seda kõike lihtsalt vaadata (muide teine ajas rändamise koht on Lasnamäe). Tore vaadata, kuidas mutikesed päevad läbi üksteisega podisedes ebasanitaarsetes tingimustes lillekesi, kapsaid ja muud tavaari müütavad. Kui aedvili just oma hoovis pole kasvatatud, siis on ta igal juhul Lätist või Venemaalt Žiguli tagaistmel siia Balti jaama turule toodud. Mul meenub, kuidas mõned head aastad tagasi sain paviljoni sööklas maitsta ja haista mikrolaineahjus soojaks aetud kotletti, mis oli kergelt "elustunud". Nüüd seda sööklat enam õnneks ei ole.
Siiski, toiduainetega polegi asi kõige hullem; nad on ju siiski söödavad ja mahepõllunduse näol saadud. Hoopis atraktiivsemaks läheb lugu nendega, kes müüvad asju. Tavaliselt tagides siilisoenguga slaavi meesterahvad, ootavad oma putka ukse peal klienti või "varustajat". Müüakse igasugust kraami, mis tavaliselt kuskilt pihta on pandud või lihtsalt kodus mittevajalikuks osutunud. Läbisegi on vaateakna peal "juurtega" välja kistud vana autoraadio, piraatfilmi videokassett, vene automudel, ilmselgelt mittetöötav ja ilma puldita videomakk, matrjoška, pisike Lenini büst jne. Taolised majakesed-ettevõtted on nagu vanade suveniiride, taaskäitlusesse antud koduelektroonika ja antiigiäri kokku pandud ühte tillukesse putkasse.
Kuid veelgi põnevam on lugu nendega, kes lageda taeva all oma lihtsat äri ajavad. Need mehed müüvad prügi. Tihti vedeleb täiesti sorteerimatult prügimäelt leitud varandus nende müügileti peal ja ümbruses; ise mahuvad nad vaevalt oma kraami vahele ära. Mõnda asja ei julgeks satikatehirmus puutudagi. Kui müügimeestelt küsida mõne eseme hinda või informatsiooni selle kohta, saad teada, et tegelikult on need kõik täiesti kasutuskõlbulikud ja sama heas töökorras nagu uuest peast. Hinnad aga on suunaga välisturistidele, umbes nagu neid käiks seal hordide viisi seda "antiikkauppa" ostlemas.
Kuid jätkem nüüd too Issandast hooletusse jäetud ajaauk sinnapaika ja jätkakem põhiteemaga.

Eesmärk
Järgmine rong, 16.50, oli see, millele ronisin pärast Balti jaama sööklas korraliku kehakinnituse saamist. Pilet läks mulle mu üliõpilase tõendiga maksma kõigest 84 krooni ja kohale jõuab selle rongiga Tartusse minu arust kiiremini kui bussiga. Kusjuures jalasirutamise ruumi on rongis ka rohkem, kui bussis.
Juba nädalaid varem oli too sõit ette planeeritud. Tegemist oli külaskäiguga nende inimeste juurde, kes siit Haapsalust on läinud ära Tartusse õppima. Olin mõningatele ammuilma lubanud külla minna. Teiseks pidi reede õhtul aset leidma Kadri sünnipäeva tähistamine. Kolmas eesmärk oli lohhikarjaga pubirallitamine, mida oli ka ammuilma juba planeeritud ja oodatud... ja ihaldatud ja... oehh... Neljas see, et tahaks vahelduse mõttes kodust natukeseks eemale saada.

"Kus see Kalevi tänav asub?"
Kell 19.17 saabus rohevalgete vagunitega kiirrong Tartu raudteejaama. See on koht, mis asub küll kesklinnale väga lähedal, kuid minu jaoks ikkagi täiesti võõras kohas. Pikk väsitav päev selja taga, astusin rongist oma kahe kohvriga välja ja üritasin ära tajuda oma asukoha ja suuna, kuhu poole minna.
Inimesed, kes rongi pealt tulid, valgusid tasapisi mööda hämaraid tänavaid laiali. Oli juba päris pime.
Tuleb välja, et Tartu vahelt sõidavad rongiga ainult need inimesed, kes juba oskavad sealt jaamast edasi oma sihtpunktidesse minna. Järeldasin seda sellest, et tähtsad vastutavad isikud polnud pidanud tarvilikuks linna kaarti nii tähtsasse transpordi sõlmpunkti paigutada nagu seda on üks rongijaam.
Niisiis kaarti polnud. Ei olnud ka teada, mis suunas asub Kaubamaja, veel vähem Kalevi tänav. Vastu ei olnud viitsinud keegi mulle tulla.
Hakkasin astuma samas suunas, milles paljud teisedki reisijad, sest oletasin, et sinnapoole jääb kesklinn. Õnneks oli seal samas mingi alkoholipood. Läksin kohe nende müüjate juurde, ostsin Sovetskoje Polusladkoje ja kaks väikest praalineekommikarpi, kingituseks neile teistele tibidele, kes elasid Kadri ja Kelliga samas korteris. Tutvust tuli nendega ju niikuinii sobitada ;-).
Ja siis oligi paras moment müüjalt küsida. See hakkas lahkesti seletama. Siis aga teine müüja ütles vahele, et sealtmaalt tuleb hoopis paremale pöörata. Teine jälle, et ei - ikka vasakule tuleb pöörata, paremale ta pöörab niikuinii. Sain üldiselt aru, et tänav lihtsalt muudab mingi hetk suunda paremale, kuid pärast tuleb ristmikul vasakule keerata. Oh neid tartlasi!

Esimene õhtu - sisseelamine
Õige pea leidsin end Kaubamaja juurest. Seda kanti ma juba tunnen. Kalevi tänavaga polnud ka probleeme. Ja siis ja siis... Maja nr 71. Ohh seda õnne!
Andsin Kadrile veel järgi jäänud osad kingitusest üle. Mis ta üldse sai? Esimene osa oli lihtsalt üks Tšiili vein. See oli juba varem Haapsalus üle antud. Teine e. põhiline osa olid need plaadid, mis ta oli tellinud. Ja kolmanda e. kaardi, mille olin rongis valmis meisterdanud, jätsin aga järgmiseks päevaks. Ei teagi miks. Vahet pole, oleks võinud kohe üle anda.
AGA mister Mart Ilves oli ka kohapeal. Ta oli päev varem kohale jõudnud.
Läksime lähedalasuvasse Rimi hiigelpoodi. Oli vaja osta järgmiseks hommikuks natuke süüa ja veidi alkot käesolevaks õhtuks, et tähistada Tartusse jõudmist. Kaua andis poes valida, sest tahtsime rummi koolaga, aga konkreetne rumm, mida oli vaja, vat just seda ei olnud! Siis otsustasime lõpuks, et hea küll - Gin toonikuga. Pole ka paha. Plaan oli teha ainult paar koksi ja rahulikult lebotada. Elukogemus näitab, et üks koks ei tee paha ;-) (viide - Rainari nurgake)
Muidugi läks teisiti, võtmine väljus kontrolli alt, sest Mart segas niivõrd häid koksisid. Plikad olid kained, me aga ajasime lolli möla ja tinutasime vaikselt. Mingil hetkel avastasime imestusega, et gin on pudelist täiesti pähe jõudnud. Õhtu aga läks mõnusalt. See korter, mida Kadri ja Kelli üürivad on väga kodune ja soe koht. Sain teiste näitsikutega ka koheselt tuttavaks. Päris asjalikud tegelased. Kommid ka aitasid tutvust teha ju :-P.
Tegelt seal korteris elab veel viieski elanik - Anni jänes. Mõnikord puuris ja mõnikord väljas. Vähemalt ta ei hammusta nagu see, mis mul kodus on.
Aga see kuramuse gin tekitas päris eheda pohmaka. Nojah, osa süüd oli vast ka Sovetskoje Polusladkojel.
Kellit kahjuks ei olnudki, pani kuskil mujal pidu.

Reede - Kadri sünna tähistamine
Suurem osa sellest päevast kulus magamisele.
Keskpäeva paiku läksime Mardiga linna peale vaatama huvitavamaid paiku (s.h. kaks sekspoodi) ja lihtsalt kolama, olles eelnevalt Kelli seminarile saatnud. Peole ta pärast ei jäänud, sest pidi Haapsallu sõitma.
Õhtune pidu algas muidugi rahulikult. Kadri improviseeris taburettidest väikese laua. Ostsime sinna veidike algelist rämpstoitu ja pidu võis alata.
See viimnegi rahu lõppes, kui hr Rainar Sagar oma teisepoolega lõpuks kohale ilmus. Nägin ka selle imelooma lõpuks ära. Esimese kahe minuti jooksul, teadmata veel üksteise nimegi, läksime roppude naljade peale. See tibi istub meie seltskonda nagu valatud :D.
Selle korteri teeb eriti mõnusaks veel asjaolu, et saun on ka sisse ehitatud. Elektrikerisega küll, aga ikkagi saun.
Küll läks aega, kuni me ta õieti kuumaks saime. Läksime oma mehemõistusega ja enda arust lülitasime sisse. Tegelikult olime ta valesti seadistanud ja umbes kolm tundi püsis temperatuur 30 kraadi ringis. Käidi veel pidevalt kontrollimas. Lõpuks kutsusime Hertta appi. Ta keerast ühte nuppu natuke ja kohe oli tunda, kuidas ahi soojenema hakkas.
Vaheldumisi mängisid meile saateks see vinüülimängija ja uued CD-d mis ma Kadrile kinkisin ja millede üle tal väga hea meel oli.

Laupäev - pubiralli
Sellel hommikul oli enesetunne täitsa talutav. Ärkasime tasapisi jne.
Tüdrukutel oli köögis probleem. Kraanikausi alt äravoolutoru tilkus. Mart hakkas seda asja parandama. Lahtivõetult oli asi muidugi kohe selge - tohutud kogused mingit bioloogilist eluvormi olid igale poole niimoodi kasvanud, et lükkasid juba torude liitekohti lahti. Seda sodi tuli väga palju ja hais oli selline, et köögilaud tahtis ära joosta. Kusjuures kui mart seda lahti tegi, sõin samal ajal seal juures rahumeeli oma hommikusööki. Nohu tõttu suurt ma lõhnu ei tundnud.
Nii nad hakkasid seda kõike seal puhastama.
Ma läksin välja, et oma asjad Sooba ühikasse kolida, pidin järgmise öö seal veetma. Ühtlasi oli ka Kristeliga kokkusaamine planeeritud. Istusime Rehepapi sööklas ja ajasime juttu, kuni helistati, et nüüd on kogunemine.
Õhtu eesmärk oli minna neljakesi pubirallitama. Ehk siis kogu lohhide tuumik käib läbi hulga kohalikke toredaid pubisid ja joob igas ühes vähemalt ühe kannu kesvamärga.
Kuna ilm oli vilets, siis Toomemäele ei olnud mõtet minna. Läksime kohe püssirohukeldrisse. See on ainuke koht, kust liitristes kannudes õlut saab. Võtsime kõik mingi punase õlle, mis olevat punane just seetõttu, et teda segatakse veiniga.
See oli siis esimene liiter õlut, mis tähendas, et seda kaiffisime ja lasime rahulikult voolata. Ja õhtu oli veel noor...
Järgmine kontrollpunkt oli selle suudlevate tudengite purskkaevu lähedal üks metallistide pubi "Underground". Liikusime sinna siis vanalinna poolt. Läheme karjakesi, ajame lolli möla. Oli juba pähe ka hakanud. Ja siis vahetult enne sissetulekut möödus meist keegi vanemas eas habemik, keegi kohalike "geoloogide" kogukonna esindaja. Möödudes jäi ta meile otsa vaatama. Sihukese küsiva näoga. Raudselt küsib kohe raha, a la "anna kaks krooni", nii nagu see asi ju tavaliselt käib. Kuid...
Mees käigupealt ja täiesti siiralt: "Andke viina!"
Oli moment, mil oli kuulda, kuidas me kõik MÕTTES üheaegselt ütlesime: "MIDA V***U?!"
Uskumatu! Kas ta tõesti ütles seda? Ja veel niisuguse ilme ja tooniga?!
Ja veel enne, kui kontrollimatu naeruhoog peale tuli, jõudsime öelda, et meil ei ole. Tegelt ka ei olnud ju.
Tartu on mõnikord ikka täitsa ajuvaba koht :D.

"Underground" oli päris asjalik - seina peal suured ekraanid ja kogu aeg tuntud rokihitid mängimas. Võtsime jälle õllesid. Kõrval oli traatuksega kapp, kus müüdi plaate. Kõige muu seas üks Vennaskonna vinüül, millel hind oli üle 300 krooni. Raudselt haruldus. Minu teada sellel bändil on ainult kaks väljaannet vinüüli peal ilmunud.
Kui ma veel hästi mäletan, siis järgmine "kontrollpunkt" pidi olema vist Zavood. Tuli aga välja, et see koht hoopiski kinni on pandud.
Siis läksime edasi Krooksu. Aga krt see oli rahvast täis. Järgmise koha nime ei mäleta. Seal sai ka suured õlled võetud. Ülejäänud seltskond vahtis jalgpalli, me ajasime lolli möla. Mingi hetk kargas Ilvesele pähe, et ta peab veel pitsi viiiina ka võtma. Ja ta tegigi seda.

Õhtu läks. Jäime väga purju. Pubides oli aega veedetud ja väsimus tuli pääle. Hakkasime liikuma Sooba ühika poole, kus pidime kolmekesi ööbima. Vinku niikuinii elab mingis enda korteris.
See oli Vanemuise tänaval, kui koperdasime parasjagu ülesmäge. Möödusime sellest veidrast purskkaevust, mis asub ülikooli raamatukogu juures. See on torujastest moodustistest asjandus, mis pühendatud Juri Lotmanile. Torudest purskab vett ja öösiti valgustatakse seda värviliselt. Ja seal on bassein, kus niisamuti värviline vesi purskab.
Miskipärast lõi minus välja ürgne tung minna seda vett katsuma. Ja tormasingi eufooria haardes läbi pimeduse selle torudest kunstilise mododustise poole. Ühel hetkel mind nagu niideti jooksu pealt jalust ja ma lendasin hooga vastu marmorplaate otse tuntud keeleteadlase nimetähtede pihta. Vaatamisväärsust ümbritses nimelt mingi piirdetross, u. 15cm kõrgusel maapinnast ja ööpimeduses täiesti nähtamatu.
Arvan, et Lotman isiklikult oleks seda matsu nähes samamoodigi naerukrambid sanud nagu eemalseisvad lohhid. Mats oli valus, aga väga naljakas. Lõua alla sain verise marrastuse, vasaku käe randme põrutasin kõvasti ära, nii et sõrmigi ei saanud alguses kokku ajada, ja põlve peal on veel praegugi suur sinikas. Kusjuures sealt ägisedes tõustes jätkus mul veel huvi momendiks kokku lugeda, mis sinna üldse on kirjutatud. Kui ma teiste juurde tagasi jõudsin, liikusime aeglaselt ühika poole edasi, kuigi edasiliikumist raskendasid ühtaegu nii kõveras naermine kui ka põlve tekitatud valu.

Öö ühikas
Muidugi kohe magama ei kukkunud. Mu väike vinüülimängija lasi läbisegi progressiivset trummi ja bassi, house'i ja pärast Pink Floyd'i, mille saatel me sisuliselt magama jäime.
Rääkides hommikust, oleksime me võinud olla välja teeninud palju hullema enesetunde, kui see tegekult oli. Minul oligi magamist takistanud mitu valulikku piirkonda üle keha. Palju toredaid meenutusi oli tol hommikul seoses eelmise ööga.
Ei ärkamine oli lõbus :D

Ja nii ta läks. Peatselt saabus see pärastlõunane kellaaeg, mil oli vaja rongi peale jalutada. Sooba saatis ära. Õhtul jõudsime Tallinna, kuid edasi bussi peale ei läinud, et Haapsallu saada. Selle asemel sebis Mart meile kellegi tuttava poolt autotranspordi ja õnneks sai piletiraha seeläbi säästetud. Mis sest, et koju jõudsime öösel kella ühe paiku. Ja niisugune too seikluste- ja teguderohke tripp saigi.

Lõpetuseks
Mul on väga hea meel, et kõik Tartus elavad inimesed, kelle juurde ma jõudsin, meid nii hästi vastu võtsid ja välja kannatasid!
Samas pean ka vabandama nende ees, kelle juurde ma ei jõudnud, kuigi olin lubanud ühendust võtta. Järgmine kord tulen teile ka külla, kes te mul seekord nägemata jäite ;-)

Dead Disco - You're out (Frankfurk Musik remix 2007)

Parandatud 24. okt. 2008